Eesti inimestele võõrutusravi televiisorist?

Kõndisin täna ringi raamatupoes ja silm jäi pidama sellisele raamatule. Taoline õpetuskogumik jättis mind üsna sügavalt mõtlema...mida ma väga tihti ei tee...

Selline raamat lihtsalt tuletas mulle meelde ühe üsna veidra tulevikustsenaariumi, kus elanikkond muutub inimmassiks, kes teeb ilusti ära endale antud ülesanded ja siis suundub koju diivani peale, Arieli reklaame vaatama... Vähemalt liigume küll sinna poole ju. Enamikes lääneriikides on telerivaatamine populaarseim vaba aja veetmise viis. Hiljaaegu kasvas vaatajate arv veelgi, kuid nüüd on selle kasvu üle võtnud arvutid ja internet - kuid põhimõte jääb ju samaks

Inimesi on ju alati kõiksugu jooksuradadel ja parkides käinud, aga Tallinnas on üle 400 000 elaniku - keskmisel jooksurajal või pargis on inimesi pärast tööaega heal juhul 10-20 tükki.

Ma nüüd üritan ka mingisuguse alternatiivse tegevuse oma obsessiivsele internetisurfamisele leida ja lähen teen ka midagi väljapool koduseinu. Sest et mingisuguse pirni lõi selline kohutavalt silmi avav raamat (õigemini selle kaas, ma sisse ei vaadanud) põlema. Ma ei taha muutuda diivani peal lebavaks inimkoguks, kellele peab elu väljapool koduseinu tutvustama läbi piltidega illustreeritud raamatu....