Endast parima andmine on mõnikord päris lahe!

Richard Carlsoni raamatust "Ära muretse pisiasjade pärast"

Üks puusepa ametit pidav mees oli jõudmas pensioniikka. Ta rääkis oma tööandjale, et kavatseb ameti varsti maha panna ja koos abikaasaga rahulikku pensionipõlve pidada, et nad saaksid nüüd lõpuks naisega rahulikult koos olla, tundes rõõmu oma suurest perest. Ehkki ta hakkaks oma heast palgast puudust tundma, oli ta soov pensionile jääda ikkagi suurem. Pealegist oli ta kindel, et küllap nad kuidagimoodi ka toime tulevad

Tööandjal oli kahju, et kaotab hea töömehe, kuid palus tal ehitada veel ühe maja. Ta palus seda isikliku teenena puusepalt. Puusepp küll nõustus, aga üsna pea tuli välja, et ta ei teinud seda tööd enam südamega. Nii tuli ka töö tulemus halvem kui tavaliselt - sellest sai üks kurb elutöö lõpetamine.

Kui puusepp töö lõpetas, tuli tööandja maja üle vaaama. Ta andis puusepale välisukse võtmed ja ütles: "See maja on sinu oma. Minu kingitus sinule."
Puusepp oli ehmunud. Ja oi kui kahju tal oli. Oleks ta vaid teadnud, et ehitab selle maja endale, oleks ta teinud kõik teistmoodi.

Seesama kehtib ka meie kohta. Me ehitame oma elu päev päeva järel, tihti pingutades palju vähem kui võiksime. Ühel hetkel märkame aga ehmatusega, et peame elama selles majas, mille oleme ehitanud. Kui me võiksime kõike otsast peale alata, teeksime palju asju teistmoodi. Kuid aega tagasi võtta enam ei saa.

Ka sina oled nagu see puusepp. Iga päevaga paned kuhugi paika mõne tala või ehitad üles terve seina. Sinu suhtumised ja valikud selle kohta, mida täna teed, ehitavadki seda maja, milles homme elad.

-------------------

Minu meelest väga hea point. Mul on endal siiamaani mõnikord päris suuri raskusi endast parima andmisega. Kuid mõnikord ma isegi viitsin võtta vaevaks tõesti endast parim anda - ja ma olen alati selle üle hiljem rõõmus olnud